Aastakümneid tagasi, maal vanaema juures, nägi allakirjutanu kuidas siga elas koos koertega taluõues. Jooksis koos nendega ringi ja magas koerakuudis. Vanaema ütles, et see loom on põrsaeast alates koertega koos elanud ja ilmselt arvab nüüd et on koer. Aastaid hiljem, ühes pühapäevases saates “Maahommik” näidati lammast, kes arvas, et on hobune ja jooksis nendega koplis ringi. Kui selliseid asju juhtub loomadega, kes ei suuda omi mõtteid korrigeerida, siis miks mitte ka inimestega.
Ka käesoleva loo autoril endal on juhtunud, et ta kohtub inimesega, kes ei ole see, kelle väidab ennast olevat. Eelmise aasta suvel, Kuressaare laadal EKRE telki püstitades lähenes tema juurde mees, kes vehkis kätega ja näitas paberilehte, kus oli kirjutatud, et tegemist on kurttummaga, kes vajab rahalist toetust. Mõni päev hiljem avaldas politsei meedias avalduse, kus väitis, et tegemist on siiski petturiga ja palus talle raha mitte anda ja mitte keegi ei tõstanud küsimust, et äkki see inimene tunneb ennast siiski sisemiselt kurttummana.
Mõned päevad tagasi ilmus uudis, et Pärnu rannas jalutas naine alasti meest koerana, mille peale teatas politsei jällegi, milliseid sanktsioone võib säärane käitumine kaasa tuua. Veider, kas pole? Aga kuhu jääb sallivus? Kuhu jääb mõistmine, et inimene saab ja peab saama ennast identifitseerida sellena, kes ta tegelikult ei ole, aga tahaks olla või tunneb sisemiselt ennast olevat? Või õigemini, miks see identifitseerimise õigus on ainult osadel inimestel teatud rollidesse? Näiteks kui mees tahab võistelda teatud spordialas naisena, siis teatud tingimuste täitmisel, mille esmaseks nõudeks on tema enda väide, on see võimalik. Samas, kui seesama mees tahab minna naistesauna, siis paraku teised naised eelistavad temaga seal mitte viibida, kuigi eemalolles aksepteerivad nad selle mehe n.n. argumente ja õigustavad teda. Ilmselt jõuame varsti aega, kui naistevastast vägivalda enam ei eksiteeri. Peksja võib ju väita, et ta tundis ise ka ennast peksmise hetkel naisena ja see oli pelgalt naistevaheline “kerge kisma”.
Fantaseerida võib lõpmatuseni, kuhu võib viia soovmõtlemisest tingitud indentiteedi laiendamise legaliseerimine. Kui esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari keisririigis kutsuti sääraste mõtetega inimloom õpetatud psühhiaatritest koosneva kolleegiumi ette, kes siis kuulutasid ta lollpeaks ja idioodiks ning väljastasid isegi sellekohase paberi, et armeeteenistusest pääseda, siis praegu on kõik teed valla. Paraku jah – hetkel ainult sugu määrates.
Aga ajalugu on näidanud, et inimrumalusel pole piire. Inimrumalus on üleüldse ütlemata huvitav nähtus. Inimrumaluse üheks võimeks on eelmise sajandi teise poole Itaalia majandusajaloolase Carlo M.Coppola teooria järgi võimekus moodustuda aktivism, mis on mõjukam suurorganisatsioonidest nagu maffia ja sõjatööstused, suutes ilma reeglite, juhtide ja põhikirjadeta tegutseda ülimalt mõjukalt ning uskumatu koordineeritusega, luues oma eesmärkidest suisa kultused. See, mis kunagi tunduski utoopiline, on täna täisreaalsus.
Aga eks vaatame edasi. Erinevalt loomadest inimene näeb seda, millesse usub, mitte ei usu seda, mida näeb. See, mida käesoleval ajal näeme, arvame või teame on tänu usule – tänu eidosele, mis on meie peas. Nii on tekkinud aegade jooksul erinevad ideed, kultused, usundid, riigikorrad, diktaatorid ja kõik muu. Enne tekkis usk Hitlerisse ja alles siis natsionaalsotsialism. Enne tekkis usk rohepöördesse kui päästerõngasse ja alles siis tulid teod, enne tekib usk ja alles siis revolutsioon. See on ju seesama Immanuel Kanti vana ja tuntud “Ding an sich” teooria, kuidas me asju näeme ja asi iseeneses.
Sotsiaalfilosoofid (ja mitte psühhiaatrid) Roland Barthes, Judith Butler, Eve Kosofsky Sedgwick, Angela Davis ja ka paljud analüütilise filosoofia esindajad on suutnud viimase 30 aasta jooksul panna paljusid nägema asju nii, nagu nemad seda näevad või sooviksid näha, kusjuures loogilisest analüütikast ja mõtestatud argumentasioonist on asi ikkagi väga kaugel. Pigem on siiski tegemist spekulatiivse filosoofia arendajatega. Loomulikult on eelmainitud Angela seesama endine vabadusvõitleja ja praegune ajalooprofessor Angela Davis, keda oli vaja vabastada teisitimõtlejana eelmise sajandi seitsmekümnendatel USA imperialistliku surve alt.
50 aastat on möödunud Stonewalli rahutustest ja need arusaamad, mis tollal olid valed, on nüüd õiged
Seepärast allakirjutanu siin fantaseeribki teemal ja kujutleb võrdlust arusaamiste arengust aastate lõikes. Jah, 100 aastat tagasi hästirõivastatud psühhiaatrite kolleegium tunnistas Šveiki idioodiks. Kuid pannes kõrvale praeguse sotsiaalfilosoofia ja fantaseerides järgmise 50 aasta arusaamadest, siis kerkib paratamatult silme ette seesama hästirõivastatud seltskond, kes õpetavad tulevikus primitiivsetele ja arengult mahajäänutele õigeid arusaamu ja tõlgendusi moodsast psühhiaatriast, inimloomusest ja sallivast mõtteviisist, endal näol sallimatu ja põlastav ilme primitiivsete kuulajate suhtes. Ilmselt on tulevikus ka vihakõne seadus kohandatud uute tuultega.Kõik on ju kinni koolkondade mõjusuutlikuses. Äkki me kunagi aksepteerimegi asjaolu, et kui inimene arvab, et on tegelikult siga, siis seda ta ongi. Äkki ongi liik, sugu, rass ja kogu bioloogiline süstemaatika samuti sotsiaalne kontruktsioon nagu rahvus, kultuur, tavad, maksevahendid ja paljud muud tunnused, mida saab muuta pelgalt sooviga olla keegi/miski muu.
Absoluutne idealism oli, on ja jääb osaks inimloomusest. Vaid subjekt on muutunud ja muutub ajas.