Elu on sinusoiline. Kord on rõõm ja tuleb ette ka kurbi aegu. Elu ja surm käivad looduses käsikäes ja loomulikult. Me kõik ootame kevadet, naudime suve ja vaatame nukralt sügisel langevaid lehti. See on loomulik protsess. Samamoodi kaotame me inimesi oma kõrval. Me võime küll arutlede kas lahkunu lahkus liiga vara või oleks võinud veel mõne aasta elada, kuid enamalt jaolt on see siiski loomulik protsess.
Asjad on hoopis teised, kui keegi kaotab oma lapse. Lapse kaotus ei ole loomulik ja ei tundu loogiline. Pigem ebaõiglane. Inimeste jõuetus seista vastu ebaõiglusele tekitab meis reaktsioone, mis igal inimestel ongi erinevad. Olen lugenud mehest kes läks pärast lapse surma ümbermaailma reisile. Tean ka juhust, kus inimene ei suutnudki oma leinast jagu saada ja tänaseks teda enam ei ole meie seas.
Aastat kümme tagasi istusin sõbraga Kuressaares hotell Meri taga pingil. Istusime, rääkisime filosoofilistel teemadel, vaatasime Suure Tõllu kuju samal ajal kui sõbra viie aastane poeg mängis meie juures kivikestega. Korraga ütles sõber, et see poiss, kes siin armaslt oma toimetustega tegeleb sureb üsna varsti. Ma nägin selle mehe nägu kui ta seda ütles. Ma nägin seda pilku kuidas ta oma poega vaatas. Üritasin mõelda mida ta tunneb kui oma mängivat poega vaatas, aga ega ma ei mõistnud. Raske on mõista seda milles puudub kogemus.
Kuhu ma tahan jõuda? Ma tahan jõuda selleni, et söandaksin paluda inimestel mitte hukka mõistma Märt Avandit. Me käitume eri situatsioonides väga erinevalt. Ma loodan siiralt, et sellise kogemusega inimesi, nagu on Avandi, on võimalikult vähe. Ma loodan et neid tuleb juurde järjest vähem ja vähem. Ärgem muutugem tigedateks inimeste suhtes, kes on mingil meile mõistmatul põhjusel teinud meie jaoks vale otsuse tulenevalt tema leinast. Ärgem jagagem sotsiaalmeedias Avandi kohta pilavaid meeme. Ärgem naruvääristagem teda. Mida vähem on parastavaid ja tigedaid inimesi, seda kergem on meil endil oma päevad veeretada sinna kus nad lõpuks kõigil jõuavad.
Olen kuulnud, kui keegi ütles kellegi kohta- ta on täielikult loomastunud. Ma ei saa nõustuda sellise ütlemisega kuidagi sest just see teebki meid inimesteks, et me arutleme, plaanime, naerame, oleme rõõmsad ja kurvad ja mõnikord teeme asju mida ei peaks. Aga me võime neid asju teha vähem, et olla paremad.
Õigus ja õiglus ei käi alati käsikäes. Selleks puhuks on õigusemõistmises rahvakohtunikud.
Rahvakohtunik on inimene, kes osaleb õigusemõistmises ja omab asja arutamisel võrdseid õigusi kohtunikuga. Seejuures ei pea rahvakohtunikul olema juriidilist haridust, sest tema eesmärk ongi tavalise inimesena näha kohtuprotsessi eelkõige inimlikust, mitte juriidilisest aspektist. Võtan siinkohal omale rahvakohtuniku rolli ja mõistan Märt Avanidi õigeks ja seda mitte sellepärast, et ta on väga hea näitleja. Ka mitte sellepärast, et ta on sümpaatne inimene vaid hoopis sellepärast, et ta on isa, kes on kogenud seda mida ükski lapsevanem ei peaks kunagi kogema.
Roland Mere
Riigikogu kandidaat nr 595
Saare-, Hiiu- ja Läänemaal