Nii nagu “Obuhhovi põiktänava toas luges Polügrafist Polügrafistovitš Šarikov“Engelsi kirjavahetust Kautskyga” ja ei olnud kummagagi nõus nii ei saa minagi nõustuda viimase aasta Saarte Energiaagentuuri saavutustega, mis seni on väljendunud ühe ideoloogilise dokumendi ja “Särtsurataste” näol.Saarte Energiaagentuur (EISEA) loodi 2023. aastal ning tema eesmärgiks kuulutati abi kohalikele omavalitsustele, kogukondadele ja ettevõtetele ellu viia projekte, mis edendavad säästvat energiakasutust ja -tootmist ning aitavad vähendada süsinikuheidet. Agentuur pidi hakkama pakkuma ekspertiisi ja praktilist tuge, et aidata liikmetel leida parimaid lahendusi energiatõhususe ja kliimamuutustega seotud väljakutsetes. (eisea.org)
Mis siis tänaseks tehtud on?Esiteks töötati välja Saaremaa valla kliimastrateegia, mis on ütlemata sarnane oma struktuurilt samalaadse Tartu dokumendiga. Mõlemad käsitlevad strateegilist planeerimist energia ja kliimamuutuste teemal, mis järgib rahvusvaheliselt tunnustatud lähenemisi nagu SECAP ja IPCC soovitused. Sissejuhatuses algavad mõlemad globaalsete kliimamõjude kirjeldamisega, viidates üldisele kliima soojenemise taustale ning rõhutatakse inimtegevuse mõju kliimamuutustele.
Visioonides ja eesmärkides sisaldavad mõlemad dokumendid selgelt sõnastatud visiooni ja strateegilisi eesmärke ning eesmärke, mis on seotud CO2 heite vähendamise, taastuvenergia kasutuselevõtu ja energiatõhususe parandamisega aastaks 2030 ja 2050.Meetodites ja analüüsis kasutatakse standardiseeritud metoodikat, näiteks SWOT-analüüsi ja baasinventuuri süsinikuheite mõõtmiseks ning esineb sarnane rõhuasetus valdkondlike strateegiate väljatöötamisele, mis hõlmavad energiatarbimist, hoonete energiatõhusust ja transporti. Rääkimata tegevuskavadest, monitooringust ja aruandlusest. Erinevus seisneb pelgalt asjaolus, et Saaremaa dokument käsitleb eraldatud saare konteksti, samas kui Tartu keskendub linna eripäradele ja suuremale elanikkonnale.Ja teine saavutus oli särtsurattad Kuressaares keskväljakul.
EISEA juhataja Sulev Alajõe rõhutab SH vahendusel särtsuratta projekti laiemat tähendust:„Särtsurattad toovad energeetika tavainimestele lähemale. Elektri tootmine võib esmapilgul tunduda keeruline, kuid tegelikult saab seda teha lihtsate ja lõbusate vahenditega. Selle projekti abil testime talvistes tingimustes, kuidas kasutajate aktiivsusel põhinev elektritootmine toimib.”. Sulev Alajõe entusiastlik kommentaar „särtsurattad“ ja nende potentsiaali kohta võiks ju tunduda inspireeriv, kuid tegelikult ei ole siin midagi uut – me räägime sisuliselt vana hea jalgratta dünamo taaselustamisest. Ja kui rääkida ajaloost, siis Wilhelm Heinrich Julius Meyerit patendeeris jalgratta dünamo juba 1886. aastal. Pole just teab mis revolutsiooniline läbimurre, kas pole?Ja lõbus ei ole mitte see, et energiat toodetakse pedaalimisega – see on täiesti mõistlik ja hariv projekt 5 aastastele. Lustakas on hoopis see, et Saarte Energiaagentuur üldse sellise „uudsusega” tegeleb. Jääb mulje, nagu oleks avastatud mingi innovatsioon.Talvistes tingimustes pedaalimine ja elektri tootmine võivad ju olla toredad eksperimendid, kuid kas see on tõesti see, kuhu energiaagentuuri fookus suunata?
Ahjaa- päris novaatorlusega tegeleb EISEA siiski ka. Nimelt anti SH lugejatele teada,: Kuidas Saaremaad vesinikutoru külge haakida?- 28. Nov 2024Jutt ise sarnaneb pigem veidi Isaac Asimovi ulmeromaaniga "Asumi", kus matemaatik Hari Seldon püüab psühhoajaloogia abil ennustada ja suunata galaktika ulatuses tsivilisatsiooni käekäiku ning ilmselge on et seda artiklit SH-s ei ole kirjutanud inseneriharidusega inimene. Kuid tooks siiski välja mõned asjaolud, mis lükkavad artiklis läbivõetud argumendid ümber.Jutt algab Läätsale rajatava vesiniku tootmisjaama rajamiset, mis pidi tulema võrgumaksu vabalt. Ent kas saab tulla? Kui varem oli lubatud kuni 6 kilomeetri pikkune otseliin, siis hiljutiste muudatustega on see küll pikendatud 15 kilomeetrini, et soodustada energiamahuka tööstuse ja elektritootjate koostööd, kuid kas Läätsalt on 15 km tuulikuteni? Seega- kui Läätsale rajada mingi tarbimine, mis on otseühenduses tootmisega , siis ei tohi see olla kaugemal, kui 15 km. Sellele ilusale jutule vaidleks veel vastu oma ( siiski insener-tehniliste) argumentidega:Nimelt on Vesinikutranspordi torustikud kuni 2–5 korda kallimad ( mitte 1,2 nagu oli kirjas artiklis) maagaasi torustikest. Selle põhjuseks on vesiniku molekuli väiksus, mis võib põhjustada leket ja metallide "habenemist" .
Lisaks vajab vesinikutorustik rangemaid tihendeid, kvaliteetsemat keevisliidet ja erimaterjale, näiteks roostevaba terast või komposiitmaterjale. Veel mainitakse artiklis vesiniku võimalikku kasutamist laevakütusena autopraamidel.Vesiniku paagid on paraku massiivsed. Kui kasutada autopraamidel vesinikku, võtab kütusemahuti oluliselt rohkem ruumi kui diislikütuse paagid, mis tähendab, et praamide kaubaveo ja reisijate mahutavus väheneb oluliselt. Lisaks tuleb vesinikku hoiustada kas -253 °C juures vedelal kujul või survestatuna üle 700 bar rõhu all. Kas keegi suudab hoomata, milline energia kogus selleks vajalik oleks. Seda energiat tuleb regulaarselt kulutada paagi jahutamiseks või surve säilitamiseks.Kas see kõik tasub end ära- ei tea, aga kuna v siniku tootmine tugineb suures osas EL-i toetustele ja välisinvestoritele, jääb küsimus, mis rolli mängib asja juures ESEA ja seda eriti teades juba, et Saaremaa läänerannikule ja Liivi lahte tulevad maksimaalselt 2600MW võimsusega tuulepargid. ( Kui üleüldse tulevad) ning 2600MW pargi aasta tootlikus on ca 9-11 TWh, ( Eesti vajadus on praeguse majandusega ca 9 TWh) ent nagu mainis Sulev Alajõe eelmise 28 novembri artiklis, nad ( ESEA) töötavad ka selle nimel, et lisaks Põhjamaade-Balti vesinikukoridorile saaks Saaremaa liituda rahvusvahelise vesinikutoruga, mida kavandatakse Läänemerre. Küsimus on ainult selles, et kes ja kuhu kavandab, et selle kallal ESEAL niipalju tööd on et seni pole alustatud oma põhitegevusega. Samuti huvitaks lugejaid, et millest see töö sisuliselt koosneb, kui Põhjamaade-Balti vesinikukoridori projekt on praegu alles teostatavusuuringu etapis. Kui uuringu tulemused on soodsad ja projekt saab vajalikud load ning rahastuse, võib vesinikukoridor valmida alles 2030.ndatel aastatel, Alles 2024. aasta septembris lõpetasid osalevad gaasisüsteemihaldurid eelteostatavusuuringu.
Artiklis väidetakse, et Saksamaa tahab oma keemiatööstuse jaoks tulevikus 10 teravatt-tunni ulatuses vesinikku importida. Võib olla- ent tuleks arvestada, et 10 TW vesinikutoodang võrdub 10 000 terawatt-tunnile (TWh) keemilisele energiale vesinikus. Kuna vesiniku energiatihedus on umbes 33,33 kWh/kg, siis kulub 10 TW keemilise energia vesiniku tootmiseks umbes 21 420 TWh elektrienergiat ja seda vaid siis, kui tootmise efektiivsus on 70%. Ja mis saab siis, kui Saaremaa peaks samasugusest võimalusest ilma jääma?- küsib Alajõe oma artiklis.
No ma ei tea- midagi katastroofilist vist aga küsimus ei olnud ju selles. Küsimus oli selles, et mis eesmärgil loodi Saarte Energiaagentuur. Kas särtsurataste promomiseks, dokumentide kopeerimiseks ning ulmeplaanide levitamiseks sarnaselt Ostap Benderiga, kes soovis Vasjuki külast teha malemetropoli oma metroode ja kontinentide vaheliste lennuühendustega või millekski märksa realistlikumaks, millest juba praegu oleks Saaremaa Vallale ja elanikele kasu oma igakuisete arvete maksmisel? Tuletan meelde, et see ettevõtmine, mille üks omanikke on Saaremaa vald loodi juba terve aasta tagasi.Üks väike nüanss veel. Nimelt Regionaal- ja põllumajandusministeerium on andnud teada, et Eesti-Läti neljanda elektriühenduse planeering vesinikutorude ja Saaremaa Sadama alajaamaga nemad ei tegele. Nii, et- tagasi tööle poisid! Sellele tööle- milleks teid loodi, kui tahate palka saada.
https://saartehaal.postimees.ee/8146716/roland-mere-milleks-meile-kull-saarte-energiaagentuur