Strateegilise filantroopia analüüs strateegiliselt mõtlevale inimesele.

Mis on filantroopia? Miks?  Mis on- strateegiline filantroopia? Tegelikult ütleb ju nende sõnade tähendus kõik. Strateegia on lihtsamalt öeldes- suur pilt. Tuleviku visioon.

 Seega on filantroopia millegi rahastamine visiooni muutmisel tegelikuseks. 

Strateegilise filantroopia eesmärgiks on tõsta nende organisatsioonide tegevusvõimekust, mille kaudu suurendatakse positiivset mõju ühiskonnas nii sotsiaal-, keskkonna- kui ka kultuurivaldkonnas. Aga nüüd tekib teine küsimus- mis tähendab positiivne mõju ühiskonnale? Kelle arvates positiivne? Mis on ühiskond ja miks võetakse vastu poliitilisi otsuseid, mis osale Eesti ühiskonnast tundub vale, eestlust hävitav ja kahjulik? 

Viimasele küsimusele on kerge vastata. Nimelt seetõttu, et enamik poliitilisi otsuseid langetatakse lähtudes sellest millised on poliitilised suunitlused, korraldused tehingud mis omakorda on seotud otsustajate ( mittte ühiskonna) isikliku heaoluga Aga esimene küsimus- mis siis ikkagi on ühiskond?

Ajakirjandusest on läbi lipsanud isegi sellised terminid nagu: saarlaste ühiskond, homoühiskond, autistide ühiskond, ilmalik ühiskond. Need on muidugi meie puuduliku ja kiire informatsiooni jagamise püüdluse alla kannatava ajakirjanduse viljad, kuid lihtsamalt peaks tunnussõnad olema järgmised: makro (ühiskond), meso (organisatsioon) ja mikro (inimene). Ühiskonnal või siis ütleks ühiskondadel on läbi ajaloo mitmeid tüüpe. Loomakasvatuse, jahimeeste, tööstulik ühiskond, postindustriaalne ühiskond jne. Sotsioloogilises mõttes viitab ühiskond inimeste rühmale, kes elavad määratletavas kogukonnas ja jagavad sama kultuuri.  Selle sõnastuse järgi tunduvad terminid Euroopa ühiskond ja euroväärtused kuidagi tobedad. Laiemas plaanis koosneb ühiskond meid ümbritsevatest inimestest ja institutsioonidest, meie ühistest tõekspidamistest ja meie kultuurilistest ideedest. 

Ideedest rääkides, näiteks Karl Marxi määratluste järgi läbib ühiskonna areng järgmised etapid: primitiivne kommunism, orjaühiskond, feodalism, kapitalism, sotsialism ja lõpuks globaalne kodakondsuseta kommunism. ( Marxi filosoofia oli toodud arutluseks meie võimaliku tulevikuga).

 Erinevalt gruppidest ja kogukondadest kestab ükskõik mis ühiskond kauem kui esimesed.  Ühiskond moodustub   sotsiaalse struktuuri, sotsiaalsete institutsioonide, perekonna, hariduse, majanduslike, poliitiliste ja usuliste institutsioonide kaudu. Ühest küljest siis peaks eestlased olema eesti ühiskond- teisalt jällegi näeme, et räägitakse siiski tulevikku Euroopa ühiskonnast kus eestlased on grupp eestikeelseid inimesi. 

Seega, ükskõik mis vahendeid kasutame ,,ühiskonna “ defineerimiseks, jõuame hiliskogetu tulemusel välja globaliseerumiseni, kus ühiskond ei ole enam inimeste rühm kellel on sama kultuur, huvid, arvamused jne vaid kuntstlik, territoriaalne, rahvusel mitte tuginev moodustis. 

Kas tuleb tuttav ette? Nõukogude ühiskonnast olete kuulnud?

Triin Vihalemm (Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor) rääkis 2017 aastal veel Eesti ühiskonnast, öeldes järgmist: "Prohvetlik või mitte, aga tegu on ühiskonna analüüsiga. Me jagasime Eesti ühiskonna rühmadesse isikliku elutempo ja elustiili ning ühiskondlikesse muutustesse suhtumise alusel. Osa rühmi on elustiililt passiivsemad ja tunnetavad, et elu nende ümber muutub liiga kiiresti. Osa inimesi kulutab kogu oma aja tööle ja (lisa)elatise teenimisele. Nende rühmade emotsioone seoses Eesti arengutega iseloomustavad sagedamini sõnad "võõras" ja "hoolimatu". Muutusi näevad nad pigem ohuna". Samuti nimetas Vihalem juba 2017 aastal EKRE valijat populismist pimestatuks.

 Arvan siiski, et probleem on laiem ja ei ole  seotud pelgalt ühiskonnas toimuvate muutuste kiiruse ning sellega kohanemise võimega vaid pigem sunniviisilise arengu pealesurumisega, diletantliku interpreerimise ja  pseudodemokraatia toel. Pseudodemokraatia ei tegele arendusega vaid arengu suunamisega. Kuid suunamine, millega kaasneb masside pilkamine, naeruvääristamine, represseerimine ja takistamine ei saagi olla demokraatlik. Seda ja ainult sellesuunalist  mõjutamist paraku rahastavad erinvad nn  fondid.  Fondiomanikud teavad vana juudi vanasõna “Kui probleemi saab lahendada rahaga, pole see probleem vaid väljaminek”.

Filosoofiadoktor Ülo Vooglaid (sotsiaalteadlane, metodoloog, ja haridusfilosoof, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.) , kes heideti juba seitsmekümnendatel NLKP ridadest välja, kuna tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna   ideoloogilise  taotlustega on seda meelt, et mitteükski valitsus ei saa hoida ühiskonda ja kultuuri ja veelvähem seda suunata.  Seda saab teha ainult rahvas ja seda juhul, kui valitsus ja riigikogu seda soodustavad.

Aga juhul, kui me ei suuda defineerida sõnapaari “Eesti ühiskond” ja ajame selle segamini gruppide, kogukondade ja Euroopa ühiskonnaga siis kohe on segamini ka terminid kultuur, rahvas, rahvus, perekond, ema, vanavanemad ja lapsed.

Progressiivselt meelestatud eliit (progressiivseks nimetab see marksistlik eliit ennast ise) on võtnud nõuks eesti ühiskond ümber kujundada ja surub sihikindlalt läbi asju, mida suur osa ühiskonnast heaks ei kiida. Ka 1945- 1990 nimetas nomenklatuur ennast progressiivselt mõtlevaks eliidiks, nende seas ka Siim Kallas, Ansip,  Rait Maruste  jpt keda ei visatud NLKP ridadest välja. Tuletan meelde, et Eiki Nestor astus veel 1988 aastal detsembris  NLKP liikmeks. Ilmselt arvas, et on tark mõte olla veidi progressiivsem. 

Ka tollane kollaborantidest ellit üritas arusaamu ühiskonna alustaladest suunata, mille tulemusel tekkisid grupid, kes ei olnud nõus, et nende ühiseid tõekspidamisi ja  kultuurilisi ideiid muudetakse kunstlikult.

 Elu on sinusoiline ja ajalugu on sinusoiline. Eelmainitud kunstlik definitsiooni muutmine  ühiskonnast on taas viinud ühiskonna täieliku lõhestumiseni. 

Mõned aastad tagasi hakkasin tundma, et olukorras, kus inimestega üksnes manipuleeritakse. kus demokraatiat üksnes teeseldakse, kus sõnavabadusest räägitakse, dressipluus seljas,  irvitades ja kus poliitiline juhtkond on loobunud iseseisvale riigile omasest mõtlemisest ja käitumises, hakkas kaduma soov sellises Eestis elada. Tunne oli mulle tuttav, kuna sarnast tunnet tundsin viimati kaheksakümnendate keskel. Kaheksakümnendatel, kuigi võimalused olid, jäi mu mõte teostamata kuna puhusid juba uued tuuled. Ka käesoleval ajal loobusin oma soovi teostamisest, kuid seekord teistel põhjustel.  Analüüsides iseennast jõudsin järelduseni, et selle soovi teostamine oleks oluliselt lihtsam kuid midagi jääks vanaduspäevil ilmselt ikkagi sisse kripeldama kahetsusena tegemata pärast. 

Seetõttu otsustasin, et kui kasvõi ükski abikäsi tuleb juurde, et säilitada see, mis hoiab sind siin maal, selle rahva seas, siis oleme juba tugevamad.

Hoiame ära selle, et allkirjeldatud  vahendid/saladused  ei saa kunagi olema tõhusad  Eesti rahva muutmiseks eesti kogukonnaks. 

Kas need laused on tuttavad?  Kes nii on öelnud? 

Et kontrollida avalikku arvamust, tuleb see viia absurdini avaldades nii palju vasturääkivaid otsuseid, et inimesed nende labürindis ära eksivad ja mõistavad, et kõige parem on poliitikas üldse mitte arvamust omada, sest seda pole ühiskonnale antud ja asja tunneb vaid ühiskonna juht. See on esimene saladus.

Teine saladus, mida edukaks juhtimise on vaja, seisneb selles, et tuleb suurendada rahva puudusi, harjumusi, kirgi, ühiselu reegleid sel määral, et keegi enam selles segaduses ei orienteeruks ja inimesed enam üksteist ei mõistaks. Ühtlasi tuleb kõikides erakondades külvata lahkhelisid, lahutada kõik kollektiivsed jõud, mis veel ei taha alistuda üksteisest, võtta era-algatuselt julgus, mis võiks meie asja kuidagi segada.