Veelkord Saaremaa maamaksust ja ka muud põnevat.

Selle aasta , 2024 , septembris teatas regionaal- ja põllumajandusministeerium ootab kohalikelt omavalitsustelt lahendusi, mis võimaldaksid neil lisaks seni kehtivatele tavapärastele tuluallikatele senisest rohkem tulu saada. Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk pakkus ministrile saadetud kirjas välja, et omavalitsustele tuleks anda võimalus kehtestada kohaliku maksuna turismimaks.  

Teema, mille algatus on minu meelest hädavalajik sai tõstataud allakirjutanu poolt ka siin artiklis https://saartehaal.postimees.ee/8106035/roland-mere-egomotivatsioon-versus-finantsmotivatsioon-ehk-turismimaksust. Artikli lõpetasin ma lootusega vallapoolset kaasamõtlemist ja rutiini muutmist nii valla kui ka volikogu algatusel, kuigi hetkel tundub, et domineeriv on veendumuste jäärapäisus. Ja ei möödunudki kaua aega, kui SH- ilmus Aivar Sõrme arvamus millised oleks, tõsi- enamus on aastate tagused, mis raskendaks turismimasu laekumist ja kogumist. Ehk siis jällegi vana Albert Einsteini teravmeelne ütlus:"Probleeme ei saa lahendada samal tasandil, millel need tekkisid." Mis peegeldab mõtet, et uuenduste vastu seismine tuleb sageli mugavusest või harjumuspärastest vaatenurkadest, samas kui uuenduste elluviimiseks on vaja täiesti uut lähenemist või mõtteviisi.

 Olen palju, no ikka väga palju viibinud ka mujal maailmas ja seda mitte turistina vaid töövisiitidel ja seda mitte vaid suurtes hotellides. Seega oleks mul ettepanekuid ja näiteid palju kuidas seda maksukogumist korraldada. Minu veendumus ei rajane meetodil kus nopitakse välja konkreetseid sõlmpunkte mis teeks raskemaks turismimaksu kehtestamise ja kogumise ning mis sobivad tõlgendusega vaid põhineb kogu turismimaksu retoorikal, selle aluse analüüsimisel, jälgides, et selle üksikuid elemente suudaks ma tõlgendada kogu retoorika struktuuri silmas pidades.

Ent kõige elavam näide, kuidas mõni on postmodernistliku pimedusega löödud oli meie kliimaministri poolt väljaöeldu, uue praami riigihanke avamise kohta. Eriti trööstitu ja ebakompetentne või siis võibolla ka teadlik ja lihtsalt demagooitsev väljaütlemine oli taristuministri poolt väljaöeldu. 

Taristuminister Vladimir Svet ütles, et viies parvlaev saab saab olema sarnase suuruse ja mahutavusega kui tänased, kuid kordades ökonoomsem ja keskkonnasõbralikum, teatas riigilaevastiku kommunikatsioonijuht.  Mul on õnn 2000 ndetate alguse töötada ca 4 aastat koos ja hiljem tihedas koostöös meie ministri isaga. Täiesti normaalne ja terve inimene, hariduselt insener, kelle suust rumalusi ma polnud kuulnud. Veider on see, et poeg on hoopis teine tüüp, aga seda võis mõjutada ka asjaolu, et meie taristuminister on hoopis jurist, ehk inseneerias null. 

See artikkel uue Virtsu-Kuivastu parvlaeva kohta on nagu hästi valminud mütoloogiline fantaasiamaailm, kus majandusseadused, füüsikaseadused ja isegi igapäevane tervemõistuslik loogika on unustuse hõlma vajunud. Väidetavalt tuleb uus laev "kordades ökonoomsem ja keskkonnasõbralikum," aga kui seda lähemalt vaadata, jääb mulje, et plaanitud "ökonoome" on leidnud viisi, kuidas energiaseadusi väärata ja saada palju rohkem, kui üldse võimalik.

Esiteks, lubatakse, et laev töötab peamiselt kaldalt laetava rohelise elektriga, aga siis lisatakse kohe kõrvale biodiisli generaatorid "igaks juhuks." See tundub sama usaldusväärne nagu katse kasutada hobuseid kiirete autode tagavarana—kui esimesed ebaõnnestuvad, viska teine meetod sisse ja looda parimat! Unustades, et biodiisel ise pole sugugi täielikult taastuvenergia (sest see on segu tavalisest diislist ja biokütusest), rääkimata selle tootmise ja logistika keskkonnamõjudest. Tundub, et siin on "roheline" lihtsalt kaubamärgina lisatud, sest tegelikult on kulu ja kasu vahel suur lõhe.

Tuntud ilukirjandusest võib siin paralleeli tõmmata näiteks Cervantese "Don Quijotega", kes ründas tuulikuid, uskudes, et nad on hiiglased. Samamoodi võib see projekt rünnata tänapäevaseid energia- ja füüsikaseadusi, lootes nende üle võitu saada, kuid lõpuks tuleb tõdeda, et tuuled puhuvad ikka vanaviisi ja energia jäävuse seadus kehtib alati. Kui kütus saab otsa ja generaatorid peavad tööle hakkama, siis kogu see rohelise elektri jutt lihtsalt aurustub. Kasutatakse hoopis tavapäraseid diiselmootoreid, mis ei ole kaugeltki "kordades ökonoomsemad".

Mis puudutab vesinikmootorit, siis siin tehakse põgus märkus, et laevaehitajad ei olnud selleks valmis. Vesinikut eelistatakse tulevikus küll potentsiaalseks lahenduseks, aga tänapäevane tehnoloogia lihtsalt ei küündi massilise juurutamiseni. Vesinikulaevad, eriti suurtes mõõtmetes, on nagu Jules Verne'i ulme—kuigi idee on põnev, on selle teostamine veel kaugel. Vesiniku juurutamine on maailmas alles lapsekingades ja tehnoloogia vajab veel palju arendust. Rohevesinikul põhinev energiasüsteem on kallis, keeruline ja nõuab infrastruktuuri, mida Eestis (või maailmas üldiselt) veel suures plaanis ei eksisteeri. Samuti on vesiniku puhul oluline teha vahet: kas kütuseelemendil põhinev või sisepõlemismootor? Selles artiklis see küsimus täielikult välditakse, jättes õhku rohkem segadust kui selgust.

Üldiselt tundub see projekt olevat suurejooneline fantaasia, kus ökonoomsus ja keskkonnasõbralikkus eksisteerivad paralleelses universumis, kus energia lihtsalt ilmub "kordades paremana" ja kõik hooldus- ja töömahukused haihtuvad. Tegelikkuses tuleb see laev ilmselt diiselgeneraatorite saatel rööprähklema energiakulude ja hoolduskulude vahel, samas kui tarbijad naudivad pardarestorani ja poe mugavusi—kõik see "ökonoomse rohelise" maski all.